finaal

Vaat’ nüüd ma küll ei tea, mis otsast oma jutuga pihta hakata. Esiteks pean üleüldse vabandama, et viimastel nädalatel Krasnodarka uudised vahendamata jäid – suure remondi- ja kontserditralli kõrvalt ei saanud lõpuks enam sõbagi silmale. Kirjutamisest rääkimata. Aga remont tuli ilus ja kontserdiga jäid kõik rahule.

Niisiis... kõigest lähemalt. Ükspäev läksin ma turule ja ostsin igat sorti ehituskraami, lõpetades tumepruuni värviga – pidasin ju plaani välisuks ning selle kõrval tolmnevad aknad üle võõbata. Rita arvas, et enne valgendamist ei tasu mingil juhul värvima hakata. Eks ma siis hankisin hunniku lupja ning asusin ukse kohalt valgendama. Kuid mis mõttega valgendada ukse kohalt, kui mitte valgendada tervet maja fassaadi? Ja mis mõttega küll valgendada ainult fassaadi, parem juba tervet maja! Mõeldud, tehtud. Maja valgendatud ja uks värvitud. Aga mis mõttega küll ust värvida ainult ühe poole pealt? Kuigi enne esikus värvima hakkamist tuleks muidugi ka seinad üle valgendada... Ja siis tuleks juba teised uksed ka üle võõbata. Ja siis muidugi tuleks ka köögiuks üle värvida nii esiku kui köögi poolt. Ja siis juba kõik ülejäänud uksed köögis... Aga enne peaks muidugi ka köögi seinad üle valgendama... Noh, ja siis veel lae ka... Ühesõnaga, remont laienes hulka suurejoonelisemaks kui esialgu plaanis oli, seega võib ehk mõista, mispärast blogikirjutamine unarusse jäi. Esialgu rühmasin ma küll üksinda, aga paari päeva pärast tulid juba lapsed appi. Anja ja Viola pidid koolis praktikal käima, kuid Irina Jegorovna lubas neil täitsa lahkesti hoopis Tares praktiseerida. Anja oli muidugi üle mõistuse tubli abiline – värvis kõik Tare aknad hirmus korralikult üle, klaasile ei sattunud kriipsugi. Ja Tare on ilma igasuguse kahtluseta praegu kõige uhkem maja meie uulitsal. Poisid saagisid maja ees puudelt kuivanud oksi ka vähemaks. Isegi jalgraja ümbruse tegime rohust puhtaks.
Ja mis siis toas toimus? Vova toksis teatavasti köögis suuremad augud seintes tiba veel suuremaks ja mätsis need siis jälle kinni. Miša ja Ženja tulid isale appi ja määrisid koridori ning köögi seintes haigutavatele pragudele hulka pahtlit. Sautkini Vasja määris tiba pahtlit lakke ka – sinna, kus kevadel katus läbi lasi ning lagi kipub tükkhaaval alla tulema. Lõpptulemuseks oli üris valusasti silma riivav lapiline sisekujundus. Seetõttu võtsime nõuks seda veidi lubja ja värviga uuendada. Köögi seinte lupjamine läks parasjagu tüütuks, aga tehtud sai seegi. Vadim ja Igor turnisid umbes pool päeva maa ja taeva vahepeal ning üheskoos pintseldasime laegi üle.
Esiku seintel ei raatsinud ma esiti Kristi kujundusega tuhkagi ette võtta. Aga kui Misha kogemata seinad hooga ühe korra üle lupjas, jäi tulemus lihtsalt nii pooletoobine, et pidime ka esiku seinad üle värvima. Ühe poole tegime Anjaga švammide ja sinise värvi abil mõnusasti kirjuks – tõepoolest ilus tuli. Teist seina, kus Kristi kätetööd vaid üpris häguselt lubja alt aimata võis, oli tarvis tervenisti üle võõbata. Tumesinine sein ei pakkunudki väga suurt silmailu, seepärast tupsutasime sinnagi veel valge švammiga mustri peale. Ühele seinale tegi Anja Kristi lubja alla mattunud idee järgi käejäljed, teisele said šablooni järgi aga hoopis jalajäljed. Igavesti uhke esik tuli.
Köögi valged seinad tundusid samuti igavavõitu, aga et aega ei jagunud, andsin ma tüdrukutele viimasel päeval värvid ja pintslid kätte ja palusin neil endil midagi välja mõelda. Viola joonistaski ukse kõrvale maailmatu puu. Mõnus ja leidlik lahendus. Eks minge ja vaadake järele.

Nagu remont, nii kukkus ka kontsert hulka suurejoonelisem välja, kui me esiti plaanisime. Sumedate suveõhtute sagenedes hakkasime proove tegema õues trepi peal. Viimaks kolisime kogu tehnikagi õuele – uute kõlaritega ja puha. Kontserdipäeval aga... ei või olla! Umbes kella kolme aegu kuuldus müristamist ja langes esimene vihmatilk. Kolisime rutuga tuppa ära, ikka hoolega värskest värvist eemale hoides. Ja siis hakkaski kallama. Kella kuue aegu, mil meie üritus algama pidi, ladisesid poriloigud sajust veel päris julgesti. Nii juhtuski, et kontsert toimus hoopis Tare köögis. Häid lambaid mahub palju ühte lauta ja lõppeks leidsid isegi kohale tulnud memmed istekoha.
Seekord esinesid küll pea kõik – poisid laulsid, Ira ja Anja olid õhtujuhid, ülejäänud näitlesid, laulsid, tantsisid ja lugesid luuletust. Vova mängis paarile loole saateks kitarri, enamasti ajasime läbi karaokeplaatide või Ehalaga. Kõige pisemad, kes juba mõne nädala jagu iga päev punkt kell viis proovi olid tulnud, särasid nagu tähed. Ja ootamatult suurekssirgunud kuuendikud (ärge neile seda öelge, sest nad on ometi juba peaaegu et seitsmendas klassis, hehhee) on näitlejatena ikka andekad mis andekad. Nüüd jääb üle nad veel Eestisse esinema tuua.
Reede õhtuks korraldasid lapsed mulle lahkumispeo – küllap tahtsid lihtsalt ise diskot pidada, minu ärasõit sobis ettekäändeks suurepäraselt. Välja kukkus päris mõnus üritus, kuigi kohale tuli päris mitu kutsumata külalist (Vadim, Sasha ja Vasja näiteks), mispeale plikad muidugi kära tõstsid. Aga kõik laabus ja nii me mängisime umbes kella kolmeni öösel isevärki pudelimängu, kus tuli hirmus palju inimeste iseloome arutada ning aeg-ajalt ühe jala peal hüpata :) Nalja nabani.
Laupäeval läksime kooli abiturientide lõpuaktusele. Kõne all olev üritus toimus muide õhtul kell kaheksa ning sarnanes pigem suuremat sorti galaõhtu kui aktusega. Tõeliselt uhke ja hästi organiseeritud kava, uhked dekoratsioonid, kaunid kõned ning muidugi ilusad inimesed.
Ja siis viimasel õhtul võtsin nõuks ka noortega ühes Aleksandrovkasse diskole minna – päris lõbus oli tegelikult, ei teagi, miks ma terve õppeaasta jooksul kohalikku ööelu nii kangesti pelgasin. Et ikkagi utsiitelnitsa... aeh, aga tegelikult oli mõnus mõelda küll, et teismelised poisiklutid ei saagi esmaspäeval koolis minu diskotamist kommenteerima tõtata. Nimelt oli neil kombeks absoluutselt KÕIKE kommenteerida, mis sa teed või sööd või selga paned.

Lõpupeo-järgsed varased hommikutunnid kulusid laste viisaankeetide täitmisele, kuivõrd Sasha, Anja ning Lera passid anti laste vanematele kätte justament päev enne mu ärasõitu. No kuidas teisiti olekski võimalik, eks ju?

Vova oli hirmus armas ja viis mu autoga lennujaama, Meeri ootas juba jaamas. Sõit läks igatepidi sujuvalt, kuigi vaene Vova pidi autos umbes tund aega taluma, kuidas ma suure häälega ulgusin... tõenäoliselt küll pigem väsimusest ja pingelangusest kui nukrusest. Eks see kurvastus tuleb tagantjärele.
Lennujaamas selgus, et kuigi ma olin ettenägelikult broneerinud rohkem pagasikohti, ei tähendanud see, et ma võin kaasa vedada ülekilosid – viimastel päevadel toodi mulle lihtsalt hirmus palju väga armsaid, kuid tiba mahukaid kingitusi – pildiraame, kujukesi, hiigellik rahakassa ja nii edasi. Kusjuures ikka hirmus ebaviisakas oleks olnud see tavaar näiteks Ritale ära kinkida. Registratuuris istuv näidis palus mul lahkesti tasuda .... khm... 200 eurot, mispeale ma arvasin, et üleliigne osa minu maisest varast võib täiesti vabalt mõneks ajaks Krimmi jääda. Nii et kui kellelgi on plaanis autoga Krasnodarkast läbi sõita, siis palun võtke üks kolisev rahakassasid, pildiraame ja talveriideid täis pamp sealt kaasa. Ostan teile limonaadi!

Ja lõpuks... suur aitäh kõigile neile, kes mind aasta jooksul aitasid ja kes mulle rõõmu tegid. Need kõige suuremad rõõmustajad ei satu, tõsi küll, ilmselt kunagi mu blogi lugema.
Aga aitäh ka kõigile neile, kes meile kirjutasid, joonistasid ja helistasid või Krasnodarkast läbi sõitsid ning mu vahepeal jälle maa peale tõid. Suur tänu veel Eero Viilile, kes puhkepäevadelgi mind nõu ja jõuga aitas. Ja kindlasti Katrinile ja Anderole ja Rainale. Au ja kiitus muidugi Piretile ja Aarele ja Kristile, kelle teeneid krasnodarkalastele ning isiklikult mulle ilmselt ei saa hinnatagi. Ja aitäh Ritale. Selle eest, et ta minu kallal naaksus ja tõreles ja aeg-ajalt täiesti vasturääkivat juttu patras. Ja vahet pidamata nalja viskas (ikka minu kulul). Ja usinasti õhust noppis väljendeid nagu „tal on kopp ees“ ja kasutas neid täiesti vales tähenduses. Ja üleüldse oli kõige vingem ja krapsakam memm, keda meil on au eestlaseks nimetada.

Täitsa lõpp. Ongi lõpp.

Jällegi veidi hilinenud uudised (täpsemalt kuskil nädala eest kirjutatud):

Saigi otsa see kooliaasta siin Krasnodarkas ja Aleksandrovkas. Laupäeval helises „pasljeednii zvanokk” – jube uhke üritus, ausõna. Abituriendid lasksid õhupalle-tuvisid lendu – päriselt nagu pulmas. Minu kõne-kartus läks tõeks ja mul tuligi terve selle koolipere ees mikrofoni midagi asjalikku seletada... eks ma siis rääkisin just seda, mis mulle siit hingele jäi – pikemalt räägin sellest ilmselt juba päris viimases sissekandes.

Tõele au andes tuleb öelda, et mina küll suuremat vahet ei teinud, millal kool ametlikult otsa lõppes. Juba nädalat paar käivad koolis ainult eksamitegijad (need mässavad ju oma eksamitega veel praegugi ikka jutti edasi) ning suvetöö-loikamid... viimased ei pea muuseas suvetööd nüüd küll miskiks põhjuseks lõpuks jalad alla võtta ja kooli poole sibada. Pigem näeb neid praegusel ajal kusagil kala õngitsemas või maasikaraksus. Või mureliaias suud magusast punni ajamas : )

Mis lastesse puutub, siis pisemad ikka õhtupoole vantsivad mulle siia proovidesse ja meisterdama, paar suuremat Vova kitarriga kokku laulmas või ise tinistamas. Täna veensin lõpuks Maksimi ja Mihkli üheskoos Buratino laulu ka üürgama, hurraa! Aga eile jäime paraku ühes Lina, Maksimi ja Mishaga Tare põrandale nii sügavasti norskama, et meid äratas Sergei kell pool viis hommikul: Hommik, hommik! Simferoopolisse!

Mida sinna asja? Rita otsustas endale lõpuks hambad soetada – nende asemele, mis tal märtsis välja tõmmati. Mina lubasin kunagi temaga kogu selle tralli kaasa teha. Simferoopoli-sõit oli algusest lõpuni üks suur traali-vaali. Hambad sai Rita igatahes siitsamast Voshoodist.

Ja nüüd juba uuemat infot.
.
Remont isegi liigub mõnevõrra – Vova käis ja lammutas ahju juurde seina sisse suure augu, toksis sinna toeks mingid traadid ja toppis seina siis jälle kinni. Et nüüd peaks ahi töötama... Zhenja ja Misha käisid paar päeva koridori ja köögi seintes pragusid pahteldamas. Maja esikülg sai ka värskema ilme. Praegu kõpitsen ma koridori ukselt ja akendelt vana värvi, et neid uuesti üle võõbata. Ehk jõuame enne minu ärasõitu ka muuseumitoa seinad üle valgendada ning põrandale uue näo anda. .

Tares käib nüüd juba päris hea hulk lapsi. Meil on iga päev kell viis proov ja nii ähvardab maja kella viiest kuni umbes üheksa-kümneni õhtul suurest lastekisast varisema hakata. Kristina ja Natasha on hakanud ka väga agarasti proovides käima. Kuuendikega harjutame selle õppeaasta viimast nädiendit – seekord nuputasime omamoodi lahenduse näidendile „Armastus kolme apelsini vastu”. Lera otsustas küll proovidest loobuda, sest ta teeb kodus remonti. Ivanna aga solvus selle peale, et teda juuli-augusti projekti ei kaasata, mil Eesti lapsed siia sõidavad. Ivanna nimelt ei olegi üldse eestlaste perest pärit, vaid on puha ukraina-tatari plika. Igatahes selle segaduse peale arvas ta, et tema ei taha Eesti asjaga enam esialgu üldse mingit pistmist... Katsun talle siiski aru pähe rääkida.

Ja veel üks hea uudis – ma sain passi kätte! Koos sissekirjutusega, kusjuures! Uskumatu, aga lõpuks on see mul käes ja võin hakata tõsisemalt kojusõitu plaanima. Nii et umbes nädala pärast kurnin juba Eestimaa poole. Ega ma just üle mõistuse koju kibelegi. Praegu on mul siin ju haruldaselt mõnus olemine – võta päikest, kõpitse maja kallal, lõõrita lastega, patra memmedega (Ermeliina käib mul seal ülepäeviti lihtsalt lobisemas, eile kirjutasime koos tema Eesti sugulastele kirjagi), pista mureleid ja maasikaid. Elu nagu lill, hehh hee : )
Aga koduigatsuse-pisik käib kallal küll. Nii et palju tervisi kõigile teile, kes te mulle seal Eestis kallid olete. Ja aitäh, et tänu teile on mul põhjust koju tagasi tulla.

lõhnab suvevaheaja järele

Koolis ei olnud mõned paevad internetiühendust, seetõttu läheb nädalavahetusel kirjutatu alles nüüd näitusele:

Ja algabki homme viimane koolinädal. KOOLInädal on küll üsna huumoriga öeldud. Põhimõtteliselt lapsed ju tõepoolest käivad koolis (vähemasti pooled neist), aga vaevalt, et seal enam miskit toimub. Suurem osa raamatuid on ära antud ning ainult üks tohlakas eesti keele õpetaja nõuab veel, et tunnid toimuksid ning lapsed midagi teeksid. Laupäeval heliseb viimane koolikell. Karta võib, et seal tuleb miskitsorti kõne pidada…

Krasnodarka küla triivib viimaste heinateo-jäänukite ning aiatööde tuules. Lapsed kondavad ei-tea-kus, Taresse pole juba kaks päeva ükski põnn tulnud. Küll aga kais siin täna hommikul onu Vova Kadilkin, kes lubas ühe vana võla katteks meil siin tiba remonti teha – näiteks torusid tõsta, et ahi JÄRGMISEL talvel enam ülepäeviti ära EI kustuks. Samuti proovime köögi ning esiku seintes haigutavad inetud praod kinni mätsida. Õieti peaks terve selle köögiseina tervenisti maha võtma ja uuesti tegema, aga see läheks oi-oi-oi-kui-kulukaks ja ai-ai-ai-kui-aeganõudvaks. Homme lähen igatahes tsemendipoodi – see tähendab siiasamasse külapoodi, pöidlad peos, et jumala eest oleks just see päev, mil seal tsementi müüakse.

Eile käisin jällegi passi järel. Passi ma muidugimõista ei saanud, küll aga kõhutäie naerda. Herr Jurtšenko siiski näitas mulle kaugelt vilksamisi, et nad ei ole minu passi mitte ära kaotanud. Samuti kinnitas ta, et järgmisel korral saan passi KINDLASTI kätte. Koos sissekirjutusega. Ma arvasin juba üsna ammu, et küllap mängib gaspadinn Gennadi mulle lihtsalt väikest vingerpussi. Nüüd olen ma selles veendunud :)

NB! Päevselgelt oleks ma passi varem kätte saanud, kui ma oleks seal passilauas tiba kurjemalt urisenud ja härraseid ähvardustega takka utsitanud – see lugu teeb mulle tõepoolest nalja. Peale selle on Kurmanisse nii ehk naa tihti sõita tarvis.

Uutest ettevõtmistest? Endalegi märkamatult olen hakanud Pütsepa Vovat vaata et ära kasutama – paljudele lauludele ei ole mul nimelt mud saadet kui tema kitarrihelid. Nii saavad plikad päris ehedal kujul Jääboilerit laulda. Kaks tüdrukut lähevad päris kenasti ja telegramm… nohh, see saab siis valmis, kui kuues klass otsustab ükskord õigeks ajaks proovi tulla.
Väikestega võtsime ehtsa Entel Tenteli kõrval ette ka Genialistide “Haiguste vältimine nende ennetamise teel”. Kui nad, sindrid, muidugi proovi tuleksid – mudilased on nähtavasti ainsad, kes sõnast “eksam” lugu peavad, seetõttu keelduvad nad praegu igasugusest koolivälisest tegevusest.Ja pealegi – palju neid pisemaid siin enam ongi? Nataša pole ikka veel ei koolis ega Krasnodarkas nägu näidanud. Kristiina ilma temata proovi EI tule. Veronika venitas oma selja kuidagi nii õnnetult ära, et lebab juba kaks nädalat Simferoopolis haigevoodis – ema arvas, et tuleva nädala algul lastakse tüdruk siiski koju. Noh, ja siis jäävadki Anja ja Margarita ning kuuendikud, sest Vika lapsed ei tuleks ilmselt ka siis esinema, kui terve Eesti Selts selle nimel pea peal seisaks.

Hea uudis on see, et Eesti Instituudis otsustati meie projekti toetada ning neli väikest tüdrukut (ah sa mait, hoopistükkis juba neli noort daami!) sõidavad augustikuus Eestisse ekskursioonile ning Remniku laagrisse.

Neljapäev:

Tõepoolest, ennustus ei jooksnud tühja – selle nädala jooksul pole mul toimunud mitte ühtki koolitundi. Krasnodarka lastest vaevuvad vähesed üldse koolimaja külastamagi. Mina võtsin ajatäiteks ette klassis leiduvate raamatute tähestiku järjekorda seadmise ning arvutisse trükkimise. Oh sa püha müristus, kui palju see ROHKEM aega võtab, kui ma arvasin.

Tares läks elu peale nädalavahetust siiski jälle käima – teatud kamp tüdrukuid käib mul seal iga päev kella viie aegu proovi tegemas, meisterdamas ja niisama istumas. Veronikagi lasti juba haiglast koju ja ta kimas kõige oma kaelatoega tükkis otse Taresse ning seletas mitte ilma uhkuseta, et TANTSIDA tal EI LUBATA… ja hüppas ise niisuguse hooga ringi, et hoia piip ja prillid. Otsustasime kapis norutavate nahatükkidega midagi ette võtta ja hakkasime neist vahvaid ruudukujulisi karbikesi tegema. Taresse kuluvad igasugused topsid alati ära, kuigi plikad veavad oma karoobotškad ilmselt koju.

Remonditöödest niipalju, et tsementi me tõesti saime, kuid nüüd vaja veel Eedikuga karjääri liiva järele sõita. Kurmanistki vaja üht-teist tuua (näete siis, miks ma selle passi-järele-sõitmise peale valjemat kisa ei tõsta – passilaud jääb mulle laupäeviti lihtsalt tee peale). Täna hommikul sain aga teada, et Vova olla eile öelnud, et Tare TORUSID ta siiski tõstma EI hakka, kuivõrd ta lihtsalt ei oska seda tööd… hmmm... vahepeal ajab see Krasnodarka lubaduste-loogika mul ikka närvi mustaks küll.

Ahsoo... ja lõpuks jõudsid siis kadunud lapsed Lina ja Mihkel koju Krimmimaale. Hirmus armas on neid näha, pole nad seal Jervoopas suuremat muutunud ühti. Vahest ainult veidi tõsisemaks jäänud. Kuigi suurest ülikoolilinnas-ringi-kolamisest on neile vist Tartu Vaim pähe hakanud : ) Mulle lähevad Tartu-jutud muidugi asja ette, hakkangi juba rohkem koju kibelema.

Ja veel neile, kes meie Eesti asja vastu huvi tunnevad – 13. juunil korraldavad Pervamaiski politseinikud miskitsorti ürituse ja jällegi keerleb kogu kontsert Krimmi paljurahvuselisuse ümber. Kuus noort ja hakkajat miilitsat võtavad kätte ja toovad publiku ette Eesti rahvatantstu ning jutustavad üht-teist Džurtši (Pervamaiski) ajaloost ning arengust. Sel puhul käis kolm neist eile Krasnodarkas aru pidamas – et kuidas see Eesti rahvatants siis täpselt välja näeb ja et kas neil ehk õnnestuks meilt paariks päevaks rahvariideid laenata. Viimase küsimusega jäin ma küll lootusetult kimpu, kuivõrd täiskasvanute rahvariideid meil siin ju õieti ei olegi... lastelgi ulatuvad seelikud juba ammu üle põlve ning pluusid katavad vaevalt kaenlaaugu kinni. Igatahes siinkohal kordaksin oma sügisel mainitud palvet – kui KELLELGI peaks olema aimu, KUST ja KUIDAS Krasnodarka rahvariide-aita täita, siis PALUN olge nii kenad ja jagage seda teavet.

suvi käes

Eelviimane koolinädal. Sontse sveetit jarka. Õppimise-entusiasmi tuleb praegu koolis küll tikutulega taga otsida, kui muidugi esimese-teise klassi mudilased välja arvata. Viimased on muide just nüüd kevadel kodutööde peale õige mihklid. Paar kuud tagasi sai iga algklassi tegelinski seinale oma nime kandva suure värvilise paberi, kus nende hoolsus ja tunnis käitumine ka suuremale publikule tunnistada on. Kurmanist leidsin ma nimelt juba sügisel igavesti vahvad kleepsud, kus on terve hunnik väikesi nägusid (moodsamalt öeldes smiley’sid), alustades naerunägudest ja lõpetades hambaid näitava ning vihast punetava „pomidortšikuga”, nagu lapsed ise seda kõige tõredamat smiley’t nimetavad. Vihikuid ehivad tublimatel kodutöö-tegijatel juba sügisest alates erinevad kleepekad. Eks suure kleepeka-õhina ja pomidortšiku-kartuse tõttu lapsunid kodutööde peale nii arust ära lähevadki.

Ülejäänud kamp vilistab nii kodutööle kui koolitööle. Täna sattusime kuuendikega kesk kooliõue päris sõjakalt sõnelema, kuivõrd plikad tegid lihtsalt esimese koolibussiga vehkat. Minu nähes. Selliste popitempudega pole nad mul septembrist alates hakkama saanud. Tegelikult, mis ma räägin – ka mürsikute hulgas tuleb naksakamaid keeleõppijaid ette. Näiteks üheksandikud Sasha ja Marina käivad vägagi usinasti õhtuti Tares õppimas. Need tunnid mööduvad ka alati väga ülevas meeleolus ning peaaegu alati venivad umbes kaks korda pikemaks kui tunniplaanis kirjas.

Eile rõõmustas Meeri Nikolskaja Simferoopolist meid oma külaskäigu ning Krimmi eestlaste lehe 13. eksemplariga. Eks Meeriga sai siis vähe asjalikumat juttu ka aetud, nimelt augustikuu praasniku teemadel (Krasnodarka küla saab 145-aastaseks). Tundub, et sellesinase peo asjus toimetab õige mitu inimest „kuhugi suunas”, kuigi kellelgi pole täpselt aimu, mida teised teevad ning kes asja eest vastutab. Rita pakkus kogu kaadervärgi peameheks välja Olga Jatsišini – iseasi muidugi, kas Olja ka nõusse jääb. Ta vahetas nimelt hiljuti vähetasuva postiljoni-ameti tulutoovama vastu ning töötab nüüd Krasnogvardeiski lähedal Družbas miskitvärki ninamehena.
Igatahes olla klubi-Tanja rajooni tähtsamatelt ninadelt järele pärinud, kuidas nende arvates seda peo asja ka ajada. Need pakkusid, et tuleks teha samasugused telgid nagu sügisel Aleksandrovka küla 145-aasta-pidustustel (selsamal, kus meie kamaollus skeptikutest hoolimata hulka kiitust kogus). Nii et igal rahvusel oleks eraldi nii-öelda „lett”, kus külalised uudistavad nende käsitööd ning rahvariideid ja mekivad rahvusroogi. Telkide üles seadmiseks ning inimeste kohale kutsumiseks on aga muidugi jällegi tarvis... no teadagi, mida. Simferoopol augusti üritust toetama ei kipu, seega ei teagi, kust kogu krempli jaoks seda krabisevat võtta. Aga üks mis kindel – pajatäis keefirit õnnestub kuskilt ikka hankida ning KAMA läheb augustis lauale küll. Eestikeelse laulu-tantsu-osa lubasin küll õieti mina ette valmistada, kuigi iseasi, mis sellest kolme kuu pärast meeles on.

Klubis käivad esimese-juuni-kontserdi-proovid, kus ka meie rahvatantsu-bande kolme numbriga üles astub. Täna kutsusin Vova ka kohale (muidu käib ta ikka ainult Tares kitarri tinistamas). Vova on päris tubli moosekant ja võtab iga meie eestikeelse laulu peale (mida mõni mudilane siin parasjagu laulma juhtub) kitarrituurid üles. Emma Pronina näitas mulle täna väga kihvti salmi sõnu – tegu on tema vanaisa värsivormis kirjutatud kirjaga oma Krimmi sugulastele. Näis, kas annab Vovaga selle ümber mingit viisikest välja nuputada. Oleks ju päriselt nagu Krasnodarka hümn.

Ja veel – miks ei ole ma veel kojutuleku ning piletite pärast muret tundnud? Sest et ma ei saagi praegu eriti kusagile tulla, kuivõrd minu PASS on ikka veel senjöör Gennadi Viktorovitši käes. Iseenesest ma ju näen härra Gennadit praktiliselt igal laupäeval, mil ta kinnitab, et pass on küll olemas, aga sissekirjutust veel mitte ning palub mul lahkesti järgmisel nädalal jälle tulla, mille vastu mul tegelikult väga palju ei olegi, sest Kurmanis tuleb tihti teisigi asjaajamisi ette. Eks Eestis saame veel pikemalt jutustada, KUIDAS täpselt JÄRGMINE õpetaja kõiki neid elamisloa-jamasid vältima peaks. Krasnogvardeiski passilauas on mulle seda kogu mu dokumendi-järel-saalimise peale üsna korralikult selgitatud. Põhiline konks seisneb selles, et õpetaja tuleks ametlikult Ukrainasse tööle vormistada. Kuuldavasti on ka uued õpetaja-kandidaadid juba täiesti olemas ning mida varem õpetaja nimi selgub, seda parem – nimelt tuleks talle ka tervisekindlustus osta siitsamast Ukrainast. Passilaua-härrade sõnul maksab see lõbu tsirka 500 grivnat. Ning siis poleks ju enam tarvis viisa taotlemiseks Eestist teist tervisekindlustust osta.
Heinategu hakkab lõppema. See köömes, mis MINA seal liigutasin, õnnistas mind õige kribakese päikesepõletuse ja veidi vähem kribakese seljavaluga. Ja alati ülimalt meeleoluka tujuga. Töö kiidab tegijat või kuidas.

Ahsoo... ja lõppeks proovisin ma siis selle lehmalüpsmise ka ära. Justament PROOVISIN – umbes kümme sekundit sain proovida, kuni Sergei mu minema kamandas. Ei saa minust selles ametis asja...

emadepäevast ja tulevikuplaanidest

Pühapäev
Niisiis, alustades sealt, kuhu me eelmine kord pidama jäime – emadepäevaga on selleks korraks vsjoo. Kontsert möödus väikeste viperuste saatel nagu ikka. See nägi välja umbes nii: „Lüüüühike veidikeee, rohekaaas kleidikeee, ära minu akna – oo boozhe, muuzõka papaala!” Teisisõnutsi – DVD-mängija otsustas hinge tõmmata ning Võilillelaps ei saanud sedapuhku mahti rõõmus ja kraps olla. Tuleb vist minna raadiopoodi töökorras tümakat nõutama. Enne kui praegune tehnika kesk järgmist (ja ühtlasi minu jaoks ka viimast) kontserti päriselt üles ütleb.
Igatahes ei lasknud esimese klassi juntsud end tuksis tehnikast kuigivõrd heidutada, ülejäänud laulud kukkusid päris toredasti välja. Kuues klass esitas oma näidendi isegi ilusamini, kui ma seda neilt ootasin. (Nimelt lähevad preilid viimasel ajal kaunis sõnakaks kätte ega taha enam hoopistükkis minu naaksumist – teisisõnu soovitusi - kuulata.) Ja isegi üheksandikud Marina ja Sasha soostusid pika palumise peale laulma. Kuid oh küll oli meil proovides seda itsitamist! Tegelikult istusid need kaks plikat mul eile vaata et südaööni majas, laulsid, mängisid Aliast ja aitasid meie „kontserdisaali” (Eesti Tare suure toa) seinad vahvasti ära kaunistada.
Anja Viderman ja Maksim esinesid õhtujuhi rollis, laulma ma neid seekord ei sundinud. Kõik kontserdile tulnud emad ja vanaemad said pihku igavesti uhke kaardi (lapsed ise meisterdasid) ning loomulikult terve hunniku lilli. Peale selle kostitasime emmesid peale kontserti ... mille muu kui kamaga, mis oli jälle kord kõigile hirmsasti mokka mööda. Topsid muudkui tühjenesid ja kõhud kiitsid. Kuuendikud on muide kama järele päris hullud. Nii leidsime end näiteks peale viimast Aleksandrovka esinemist keset ööd, pead koos, lusikad pihus, Tare laua ümber istumas ning nagu üks mees suurest plekkausist kama helpimas.
Nüüd said vist lõpuks pühad ka läbi. Kaheksanda märtsiga hakkas see jama pihta, juba kaks kuud pole külas minu meelest muud kui üks pidev praasnik.
Ahsoo, vahepeal käisime kuuendikega veel esimese mai piknikul – mul on üks päris vahva salvestus sašlõkitükiga vehkivast Allast ja õllepudelit uurivast Ivannast – ärge’nd ehmatage, tegemist ei olnud teps mitte meie pudeliga. Nimelt suitses teisel pool tiiki veel ka seitsmenda klassi maiovka-lõke ning sealt see märjuke meieni jõudiski. Aga tüdrukud on nähtavasti siiski igati ontlikud ja õlu jäi proovimata.
Kolmapäev
Krimmis sajab juba ei-tea-mis-ajast „kasse ja koeri” (teisisõnu kallab nagu oavarrest). Heinateoga ei saa kohe kuidagi ühele poole. Eile näiteks kaarutasime terve õhtu heina, aga praegu saime jälle sihukese valingu kaela, et terve õu ujub. Tolku siis sellest hargiga vehkimisest.
Karaokevõistlust pole mul ikka veel õnnestunud organiseerida. Kristina loobus peale Natasha kaotsiminekut hoopistükkis esinemast, mistõttu meil on sõelale jäänud vaid kolm osalejat – Alla, Sasha ja Margarita. Esialgu üritan ma veel üheksandikele auku pähe rääkida. Üleüldse tuleb siin palju veenmistööga tegelda – praegu üritan ma Ženja Jatsišininit ära rääkida, et ta ühes Maksimi ja Vaadikuga Burotino laulu esitaks. Vadimiga on nimelt see häda, et küllap astus talle millalgi varases nooruses karu kõrva peale, igatahes – tema „laulmist” kuulata pole nüüd küll kõrvale teab mis paitus. Maksim üksinda ei hakka jällegi kohe päris kindlasti kuskil esinema.
Esimesel juunil toimub kontsert Krasnodarka klubis ja seal astume ka tädi Tanja rahvatantsu-tibidega esimest korda publiku ees üles. Nüüd teeb meid kokku juba kümme jalakeerutajat. Ükskord nimelt juhtus, et ka Ivanna tuli proovi vaatama ja eks ma vedasin ta teiste juurde tantsuringi. Mida rohkem, seda uhkem! Ausõna, need tantsud kukuvad ikka ilusasti välja küll.
Nii. Nüüd lippan jälle proovi tegema – viimane kevadkontsert vaja ju veel ette valmistada. Oh sa poiss, ja ongi viimane! Ja Krasnodarka jääb järgmist utsiitelnitsat (või, mine tea, ehk hoopis utsiitelit??) ootama.

jälle kooli

Nüüd peaks siis suure hooga tööle pihta andma, kuid praegusel ajal ei tee lapsed minu tööd kuigi lihtsaks. Eks nad purjetavad nüüd juba suvevaheaja-lainel. Üks mis kindel – kui anda vanematele õpilastele praegu võimalus viilida, kasutavad nad seda tingimata. Peale selle makstavat nüüd lehmakarjatamise eest päevas 80 grivnat, mis on kohalikus mastaabis päris kopsakas nutsakas. Mõni ime siis, et stepituul mõnel mehel koolimõtted peast puhub.
Vaheaegadel on veel see viga küljes, et direktori poeg Roma peab eesti keele klassi puhkepäevadel oma territooriumiks ega jäta vahele võimalust seal tasahilju arvutiga mängimas käia. Mul kulus sügisel üksjagu aega, enne kui ma aru sain, miks üks või teine asi arvuti juures peale nädalavahetust pahatihti streigib. Täna ei õnnestunud mul kohe kuidagi Entel-Tenteli plaati arvutist kätte saada. Tuleb vist jälle asjatundjamad külapoisid appi kutsuda. Ning tuleb vist jälle Romaga lahingut alustada.
Niipalju siis muredest. Tegelikult pole elul viga midagi. Valmistume tasapisi emadepäeva kontserdiks. Tõsi küll, kuuendast klassist ülespoole ei leia ma ühtki entusiasti, aga palju neid esinejaid siis ikka peab olema. Pisemad on igatahes tublid. Rumal lugu ainult meie Natashaga neljandast klassist – vanemad läksid tülli, Sveta võttis lapse kaasa ja põrutas Sirferoopolisse teise tütre juurde. Ei teagi, millal teda jälle näeb. Peab minema Aino juurde maad kuulama.
1.mail käisime kuuendikega Aleksandrovkas esinemas. Käiku läks üks Ehala laul ja paar rahvatantsu. Nostalgia mõttes võtsime üles ka vana hea Kaerajaani. Tüdrukud esinesid muidugi ilusasti, ainult jonnisid hirmus palju, kui ma palusin neil mikrofonidega proovi teha. Aga poisid ju vaatavad! ja nii edasi. Plikad nagu plikad ikka.
Uudist veel niipalju, et kohalik klubimutt tädi Tatjana (see tähendab Krasnodarka klubihoone haldaja) võttis kätte ja hakkas ise Eesti asja ajama. Krasnodarkas on Tanjal nimelt neljast-viiest neiust koosnev tantsutrupp, kes, tõsi küll, eelistab pigem moodsamat koreograafiat vähe popima muusika saatel. Tanja siis teatas neile siresäärtele, et nüüd ajagem kõik rahvariided selga ja asugem Kaerajaani harjutama. Küllap on ta meie sagedastest esinemistest järeldanud, et Eesti asi müüb. Kusjuures müübki. Krimmis on igasugune rahvuste mitmekesisuse teema hirmsal kombel moodi tulnud. Päris mitu korda oleme esinenud kuskil festivalil või kontserdil, kus rõhutatakse erinevaid Krimmis elavaid rahvusi ning nende kultuuride omapära.
Igatahes, kuivõrd klubi-Tanja ise vist meie rahvamuusikast ega –tantsust suurt veel ei jaga, juhendan neid esialgu mina ning annan ohjad siis Tanja kätte. Ja praeguseni töötab see kaerajaani-kamba-mõte haruldaselt ilusasti. Esinejaid on kokku kaheksa – neli kuuenda klassi tüdrukut, Vika Belanog, Anzhela Lekastupova, Aljona Horoshova ning tjootja Tanja ise. Proovid mööduvad igatahes alati väga lustlikult.
Ja veel, et Maksim Pronin sai Rahvuskaaslaste programmi raames stipendiumi ning kõigi eelduste kohaselt higistab septembrikuus juba Tartus intensiivsetel eesti keele kursustel. Sealt edasi suundub Maksim Võru Kutsehariduskeskusesse, kus ta asub Liinaga koos turismikorraldust õppima.
Ahsoo, üks põhjapanev eluolu-uudis: Rita Kadilkina ostis pesumasina. Automaatse. Häda selles, et Krasnodarkas võib sul küll olla pesumasin, kuid see ei tähenda veel, et sul on vesi. Eriti suveperioodil. Niisiis sai Rita tervenisti kolm korda pesu pesta, enne kui vesi masina töötamise ajal ära läks. Rital tuli muidugi suur hirm nahka masina eluea pärast, mistõttu ta otsustas igaks juhuks jätkata pesu pesemist käsitsi ning masinat käiata alles siis, kui vesi jälle hooga voolama hakkab. See tähendab talvel.. Aeh, ikka päris pöörane on see Krasnodarka elu. Läänestumine ajab kõik hirmus segaseks. Ivanna juures näiteks (nende pere on Krasnodarka mõttes päris jõukas) tehakse praegu „jevroremonti”. Nii et need seltsimehed, kes augusti lõpus sõidavad Krasnodarka 145. aastapäeva pidustustele, saavad ehk juba piiluda pesueht Progressi – Esimest Krasnodarka Jevroremonditud Maja.
Aga praegu peab vist lippama ja natuke tööd tegema. Puhatud sai ju küll. Et edasi jutustan tõenäoliselt juba peale emadepäeva. Nii et väga palju kallistusi Hellele, Silvile ja Selmale ning ilusat päikesepaistelist emadepäeva!

isver, ainult kuu aega ongi veel jäänud...

Homme algab juba jälle vaheaeg. Tõsi küll, tavapäraste „kaniikulõde” asemel nimetatakse seekordset puhkust „võhhadnõõje”. Et nädalavahetus venib lihtsalt üheksa päeva peale.
Minul on nendest võhhadnõõjedest muidugi meel must. Lastel on lihtsalt nii hirmus vähe eesti keele tunde, nüüd jäetakse needki ära... igatahes kamandan ma nad igal „võhhadnõõjede” päeval proovi. Tõsi küll, proovis käivad ainult väiksemad, suuremad esinemistest ei pea. Ehk tulevad nad siis laupäeval filmigi vaatama. „Lammas all paremas nurgas”. Venekeelsete subtiitritega. Suured tänud Laurile, kes mulle jõulude ajal Tartus mõned eestikeelsed filmid näppu torkas. Ja teadmiseks kõigile, kes tunnevad suurt tahtmist siia videomaterjale saata – pigem saatke ikka venekeelsete subtiitritega. Muidu ei tunne lapsed asja vastu suuremat huvi. Aga kui ma neile tiba tõlkisin ja seletasin, istusid isegi Belanogi Kristiina ja Bulovinjetsi Natalja üpris vagusi ja vaatasid eestikeelsetegi lepatriinude jõuluseiklusi läinud pühapäeval ilmse huviga. Huvitavad multikad on meil üsna defitsiitne kraam, seega lähevad talvelood suvelgi kaubaks.
Eile toimus koolis erakorraline koosolek nende kõike naasklimate laste auks, kes oma halva käitumise ja popitamisega tervele koolile silmad ette teevad. Kokku kutsutud lastest tervelt kolm elavad KUSKIL MUJAL kui Krasnodarka külas. Kohal olid nii Rustem, Šahbanov ja Vasja Sautkin kui meie oma Ira Šorohova ja Nadja Saltsberg. Nadja, tõsi küll, teatas mulle juba sügisel, et TEMA seda eesti keelt õppima EI hakka ja asi ants, kuid Ira teeskleb tänase päevani, et tegelikult ta käib tunnis kohal... käibki ju, tegelikult... tervenisti paar korda kuus. See, kuidas ma teda sügisel iga nädal kas või kodust taga otsisin, ning et sellest ikkagi mingit tulu ei tõusnud, jätab mu preili Šorohova saatuse suhtes üpris ükskõikseks. Kahju ainult, tark tüdruk oli kunagi.
Niiviisi. Tegelikult lippan nüüd koju. Jõuab veel Burjatšokkide juurest läbi käia, veenda Violat homme kontrolltööd kirjutama (vaheaeg tuleb peale ju) ja nuutida Natashat oma teisele tütrele kiiremini passi tegema. Mõni üksik kord jõuangi veel kirjutada... ja saabki siin minu aeg otsa. Uue õpetaja nimi ei ole vist küll veel teada. Eks jääme ootama.